30. novembril Salme Kultuurikeskuses esineva trio Tomorrow Comes The Harvest liikmed Jeff Mills, Jean-Phi Dary ja Prabhu Edouard räägivad, mida muusika meile õpetada saab.
Mis teeb muusika kui kunstivormi nii eriliseks? Sellest küsimusest kannustatuna kutsusid afrobeat’i looja Tony Allen ja Detroidi techno-pioneer Jeff Mills 2016. aastal ellu improvisatoorse muusika projekti Tomorrow Comes The Harvest. Mõni aeg hiljem liitus nendega Alleni pikaaegne kaasteeline, klahvpillimängija, laulja, produtsent ja võitluskunstide spetsialist Jean-Phi Dary. Kui Tony Allen meie seast 2020. aastal ootamatult lahkus, otsustasid Mills ja Dary, et projekti riiulile ei panda, vaid arendatakse edasi teiste muusikute kaasabil. Nii kutsuti bändi värskeimaks liikmeks India päritolu helilooja Prabhu Edouard, kes on üks oma põlvkonna tunnustatumaid tablamängijaid. Nagu intervjuust selgub, ei taha muusikud ise Tomorrow Comes The Harvestit kindlate stiilisiltidega koormata – peamine roll on siin improvisatsioonil, koosmusitseerimisel, tundmatusse vette hüppamisel ning sellel, kuhu see kõik artisti ja kuulaja viia võib.
Lugsin intervjuud Prabhuga, kus ta tsiteerib oma mentori Shankar Ghoshi sõnu: „Sinu keskkond määrab selle, milline muusik sinust saab.” Kuidas see mõte teie kolme puhul rakendub?
Prabhu: Ghoshi mõte oli, et meister saab õpetada, kuidas oma instrumenti käsitseda, kuid sa ei saa üheltki meistrilt oodata, et ta teeks sinust artisti. See sõltub sinust endast ja sellest, mida sa öelda tahad. Ma ise ei ela Indias, olen erinevate kultuuride taustaga, niisiis, kuidas ma lähenen India klassikalisele instrumendile? Kas ma mängin nagu keegi, kes on seal sündinud ja kasvanud ning mängib vastavalt India traditsioonidele? Ma võiksin, aga olen teinud teistsuguse valiku. Ma arvan, et Ghoshi sõnum oli, et kui sa tunned oma väljendusvahendit, pead sa leidma autentse viisi, kuidas ja mida sa soovid sellega väljendada.
Jean-Phi: Olen iseõppinud muusik, seega oleksin täna hoopis teistsugune artist, kui oleksin käinud mõnes konservatooriumis. Iseõppimine on viinud mind kokku inimestega, kellega ma formaalse hariduse kaudu poleks kunagi kohtunud. See on kindlasti mu mängustiili mõjutanud ja teistsuguseks vorminud. Mul on olnud mitmeid mentoreid, keda ma pole tegelikult isiklikult tundnud, näiteks Herbie Hancock ja Quincy Jones – puhka rahus, meister. Ma pidin ise avastama, kuidas jõuda nende tasemeni, kuid keegi ei õpetanud mulle, kuidas seda teha. Niimoodi õppides leiad vahel asju, mida sa isegi ei teadnud end otsivat.
